Nelja tunniga suvest sügisesse..

.. kas kiiremini veel saaks sügisesse minna? Jah, saab, lennukiga.
Me siis nüüd kolisime, panime oma seitse asja ja veel natuke autosse ja lahkusime. Ei olnudki nii kurb, kuna oli meeletult kiire pidevalt. Alati jääb 5 minutit puudu, jäi ka seekord, et ilusti oma koduga hüvasti jätta, aga meil oli kiire, lennuk ei oota- mät ja ali lendasid sügisesse, meie juksiga tulime saabiga. Arvan, et Hispaaniasse tulles ei olnud me auto nii täis kui oli seda nüüd, ehkki sealt puudusid jalgratas ja juksi vankrikorv. Tagaluugi lõin lihtsalt nii kinni, lootes, et läheb kinni, kuna see oli tegelikult ebaloogiline, et terve see asjadekuhi luugi alla mahtus. Garaazist väljasõit kulges ka kenasti, see oli mu suurim hirm, et ehk ei saa sealtki välja kõigi nende asjadega. Tiptop, sõit võib alata- kuni siis auto kesklukk otsustas streikida ja majast 100m lahkununa tankima pidin, ehk siis bensujaamas ei saand luuki lahti, et tankida. Tankijamees tükk aega ei saand aru, et miks ikkagi see luuk lahti ei tule, et tehku ma ometi juba lahti see ja kui taipas, et see siiski katki on, kutsus ühe teise mehe, kes palus mul pagasiluuk kenasti lahti teha ja et ta siis püüab seestpoolt muukida. Võite siis arvata, mis pilt seal tanklas avanes- kõikvõimalikud tekid-padjad ja muud viimased kodinad laiali maas ja see mees kättpidi bensuluugi kallal toimetamas. :)) Õnneks sai lahti, ja olin talle väga tänulik ja õnnega koos, et ta seal oli ja teekond võis alata. Endal oli ikka väike hirm sees ka, et kas auto veab välja v mitte. Kõike võib ju juhtuda. Aga ei juhtunud. Sain hoopis ilusaid looduspilte näha. Maastikud vaheldusid u 5x ja suvest sai sügis. Murcias oli 26C, teel oli vaid 14C ja jube tuul, mis mu saabikese liikumist kohe kindlasti kergemaks ei teinud. Nägin ka suurimat tuuleparki, mida eales näind olen- mitusada tuulikut mäeahelikul meeletult pöörlemas.. kuni tee viis mu nende vahelt läbi, väga võimas oli!
Ka mäed muutusid- Murcias on väga mägine, maakonnas üldse, on sellised kaljused mäed, kandilised ja teravad. Peale maakonnast lahkumist tuli kohe tühi maa ja lage väli, see tuulemaa.
Siis millalgi tulid punased põllud ja veidi laineline maastik kuni tulid taas ohtlikud kurvid ja laskumised. U 5x oleks tahtnud auto pidama jätta ja pilti teha, nii erinevad maastikud olid.
Kohale jõudsime kenasti, parkida õnnestus kohe õige maja ette ja maailmarändureid pidime ootama vaid 10 minutit. Nemad sel ajal kui mina lihtsalt draivisin, kimasid taksoga bussijaama, said sealt viimasel minutil Alicante bussile, edasi lennukile ja veel edasi metroo ja rongiga Guadalajarasse ja siis veel linnaliinibussiga maja ette. Kena ajastus oli. :) Maja ees ja mujalgi linnas on täitsa tavalised puud- kastanid, vahtrad, kased. Nende lehed on kollased ja need langevad- meeletult ilus on! Ja linn on siin väga mägine, jalgrattaga naljalt tänaval ei sõida, sain seda täna omal nahal tunda, KUI suured kõrgustevahed siin on. AgaMurcias oli siiamaani suvine, palmid ja kaktused enda lehti ei langeta ja osad puud õitsevad ja langetavad lehti mitu korda aastas, seega sügis võib seal olla ka juunis. :) Elagu Murcia!
Kui kord parema neti saame, ehk siis õigesse korterisse kolime, siis panen pilte ka. Nüüd off.

Marilyn Monroe lõikas juuksed maha ehk meil on nüüd aeg lahkuda.

Oeh, kuidas ei taha siit lahkuda! Kui eelmises postituses ütlesin, et Murcia on armsaks saanud, siis tegelikult on ta veel armsamaks saanud. Väga-väga kurb ja kahju on siit linnast lahkuda, ei oskagi täpsemalt kirjutada, MIS selles nii armsaks teeb, kuid eks kõik kokku- pargid, mänguväljakud, tänavad, majad, inimesed, melu, inimesed nosimas oma võikusid lõunasöögiks, tänavabaarid, kus vanamehed istuvad ja lobisevad, lillepoes lilli kimpu sättiv müüjaproua, kes oma lillekestele nii armsasti naeratab, kauplemine kalapoes, kus osad elukad alles elavad; need parfüümipilved, mida inimesed vastu tulles mu ninna paiskavad. Kõik on rõõmsad, kõik on rahul. Ja kui on mingi probleem, siis võtame järgmise kannu õlut ja arutame asja, eks?
Iga päev olen Märtenile rääkind, täna on sul koolis viimane esmaspäev, täna on meil kõige viimasem päev ja siis varsti lahkumegi. Märten vist ei jaga veel, et me päriseltpäriselt siit ära läeme, et me ei tule enam siia võrkpallimaja juurde kossu mängima ja parditiigi juurde kiikuma. Loodan, et talle siin meeldis ja et ta ei heida seda mulle tulevikus ette, et ta oma lapsepõlve külmas ja niiskes Eestis ei veetnud- vähemalt seda aastat-poolteist, mis siin oleme.
Panen siia mõned pildid veel linnast jm.

pühapäevane..

Soojad ilmad hakkavad siin lõppema- just vaatasin ennustust, kus näitas juba kraade alla +20 kraadi; kuidas see küll võimalik??

Täna siis panin poisid ilusti riidesse ja plaanisime teha ilusat pühapäevast jalutust linnapeal.. ja kuni tuli üks kena padukas, mille alla ilusti jäime. Olime pesuni märjad. Ja Mätu valgetest pükstest ei jäänud ka suurt midagi alles.

Kuna linn on mägede vahel, siis ei tea siin kunagi ette, mis ilm järgmisena tuleb ja seetõttu kannavad inimesed kõikvõimalikku varustust alati kaasas- alates sallidest-pusadest kuni vihma- või päiksevarjudeni. Ja joogivett on ka kohustuslik kotis kanda, seda eriti muidugi suvel. Praegu nt paistab päike ja ei mingit tuult ega müristamist kuigi pool tundi tagasi oli siin tõeline koerailm.

Ega mul muud polnudki kirjutada. Otsa hakkab see aeg siin linnas lõppema ja sellest on tuline kahju. Nende pudrumudru keelt ma siin selgeks ei saanudki, Märtenil on vaid tugev aktsent küljes, st nendel sõnadel, mida ta räägib. Murcia kasvas mulle väga südame külge ja samas ma tean, et ma ei tule siia iialgi tagasi. Kurb. Aga eks siis uues kohas taas võimalik kõike uuesti otsast peale alata- kool, trenn, perearst jnejne. Ja korter ka muidugi vaja leida kõigepealt.

Eks siis kui kohal olen, kirjutan lähemalt.

Lisan ühe tänase pildi ka.

Seest siiru-viiruline..

Olen tükk aega mõelnud, et peaks siia kirja panema ühtteist kohalike puuviljade kohta. Siin on valik väga rikkalik, jõudumööda püüan kõik ära proovida. Igale aastaajale on iseloomulikud erinevad viljad- talvel apelsinid, mandariinid, greibid, pomelod, hurmaad; kevadel maasikad; suvel aprikoosid, virsikud, nektariinid, melonid, ploomid, arbuusid, õunad, pirnid; sügisel viinamarjad ja eks ühtteist veel, peab ootama veel suurema sügise saabumist. Kõik need viljad on väga mahlased, magusad, küpsed, pehmed ja suured. Nt aprikoosid ja kollased ploomid olid u keskmise apelsini suurusega. Ja siinsed apelisinid olid muidugi meie mõistes greibi suurused. Banaanid tulevad Kanaaridelt, ehk siis need on saadaval aastaringselt, kuna teatavasti on seal troopiline kliima, mis võimaldab banaanil pidevalt kasvada.

Ja siis nüüd nende viljade juurde, mida meil pole. Kevadel olid lettidel astelpihlakad (guugeldades näen, et ka Eestis on see olemas- üllatusüllatus!) neid viljad olid saadaval nii poes kui ka inimeste aedades. Maitselt pigem hapukas ja koostiselt nagu kiivi või ploom- pehme ja mittemidagiütlev. :)

Siis chirimoyad ehk suhkrupirnid e annaanid. Täna just sõin... ja süda läigib. Hea meelega oleks tüki kala (!) peale hauganud - VÄGA magus ja läila. Esimene amps tundus kui lehmakomm :P (ja see võrdlus ei ole ajendatud minu igatsusest lehmakommide järele.. ) Väga toitev, väga kasulik, palju B-vitamiine, proteiine, kaltsiumit, rauda, fosforid ja mida kõike veel. Teine amps meenutas kadakamarju või siis džinni. Märten peale proovimist rohkem ei tahtnud, Juku seevastu aga lutsutas hea meelega. Ta üldse sööb kõike hea meelega. Ka nt rõdu seina küljest kukkuvaid kivikesi krõmpsutab.

Siis kasvavad siin viigimarjad. Täna nägin neid poes, seega sai üks küsimus taas vastuse, et mis vili see küll veel on. Nägime viigimarjapuud kui käisime Mätu sünnal Monteagudol ja tükk aega püüdsime leiutada, millega tegu. Nad olid siis veel tiba toored ka. Need proovin ka mingipäev ära. Senised kokkupuuted piirduvad kunagi koolis pakutava kisselliga.

Siis nägin ära ka granaatõunapuu. Esimesena nägin neid ka seal Monteagudol, hiljem tuvastas silm neid ka linnapeal. Õun nagu õun ikka, aga viljaliha oli seest valge. Ehk oli toores siis, kuid ta oli siiski magus. Nii et ei tea, mis sorti granaat se oli. Neid kohalikus kodupoes pole märgata olnud.


Datlid. Need kasvavad siin enamvähem kõikide palmide otsas. :) veel pole suhu julgend pista. Aga eks teen selle triki ka ükspäev ära.

Oliivid. Täitsa tavaline linna kaunistav puu, pisut nagu hõbedaste lehtedega. Sügisel nad valmivad ja siis linnapargid on täis tuvisid, kes tänulikult neid oliive söövad. Kunagi panen pildi puust ka, sealt siis näha hõbedane värv.

Mooruspuu marjad. Samuti Murcia linnale väga iseloomulikud puud, korjasime nende lehti ju oma siidiussidele. Maitsesin- polnud viga. :) Terve suvi olid need marjad tülinaks, kuna nad kukkusid tänavale, kõnniteedele ja siis tallad ja vankrirattad kleepusid. Müügil neid ei kohanud.

Ja siis loomuliklt kaunistavad me tänavaid mandariinipuud, viljad olid küll hapud, kuigi sa mitu korda proovitud. Ehk mingi spets-sort tänavate jaoks? Tihti nägime ka pilti, kus ühe puu otsas olid samaaegsed valmis ja toored viljad ja ka õied.



Hetkel rohkem meelde ei tule. Näe, öö ka juba tuli. Und!

Niisiis.. käes on august, pidi olema kõige kuumem kuu siin. Nüüd siis kuulõpul tuligi üks rekordiline ilm- õues on hetkel 52C sooja(loe:kuuma). Kui muidu õues olles otsid tuulest lohutust, siis sellise soojuse käes teeb tuul asja veel hullemaks. Sama tunne umbes, kui saunalaval oma kehale puhud. KUUM.

Et kes see mind sellise ilmaga õue ajas? See kuumus ajaski.

Tõestus? siin ta on:

Viiekas

Ah mina v, viinene v? :P

Tegelikult 6 hammast.

Suvi siin ja seal. Esialgu seal.

Õde. Noor õde. Öelgu ise, mis tahab ;)

Järgmine kord ei tunne maja äragi.

Nagu oleks jaanipäev.

Suur Kohtumine.

Oh ilus hetk..!

Juku 5. pidupäev.

Möödunud nädalavahetus oli nii minu nädalavahetus. Sünnipäev (mis muidugi vanemaks saades pole enam teab mis suurpäev) , kohalik emadepäev ja palju kossu. Sünnipäev algas armsalt, kui mät mulle voodisse lilled tõi. Mis siis, et maja alt garaazhiukse eest korjatud : ) Ilm oli ilus, käisime jalutamas, linn oli tühi ja umbne .Ega eriti peale meie siin niisama jalutajaid pole keskpäeval. Oli palavpalav ja unistasime paduvihmast, mis jahutaks ja kastaks seda ülekuumenenud linna. Ja siis see tuligi, suur padukas ja boonusena äikest. Tervelt tunnikese kestis see. Meie aga olime turvaliselt rõdul seda kõike vaatamas, rüüpasime sangriat ja lõunatasime. See oli ilus päev. Ja lisaks veel kaks head asja kossus ka: Tarvas võitis finaali esimese mängu (mitte, et midagi Rocki vastu oleks, aga olen lihtsalt Tarva poolt) ja ali tiim võitis nende põhiturniiri viimase mängu (105:42!!!), mis viis neid edasi nö üleminumängudele Madridi. Kahju muidugi, et Madrid nii kaugel on, tahaks ju ka näha- nii Madridi kui mänge.
No ja eile oli kohalik emadepäev.. ehk siis oli taas minu päev. Lilli ei toodud, aga see-eest sain veidi muusikat... jälle üks ilus päev, sõime kohalikku vahukoore-maasikatorti rõdul (jeerum kui magus see oli!) ja vaatasime oma siidiusse, kes endale kookonit meisterdavad. No küll on huvitav neid vaadata! Märtenile ka õnneks meeldivad, nii et ma pole ainuke kiiksuga.
Aitäh! Oh ilus hetk, oh viibi veel!

Guapa

Käesolev nädal on väga palav siin olnud, teisipäeval oli, ma usun, umbes 35C väljas. Ja toas nüüd 25C, mistõttu magan nüüd ainult lina all. Ei tea, kas tuleb see aeg ka, mil linu õhtul niisutama hakkan.. :) Ja oleks väga õige aeg kuhugi randa sõita, kuid...

Autouudised sellised, et täna sain siis ühes remondikojas jutule ja tõstukile, kuid häid uudiseid sealt ei saanud. Kuna Eestis vahetasin ära 2/3 sumpsist, siis see ühendus vana ja uue osa vahel ei klapi, kuna auto eelmine omanik oli mingi vale sumpsi alla pannud, ja kui mulle uut sumpsi eestis pandi, siis telliti originaal.. Ehk siis ei klappinud see ühenduskoht seal vahel ja see klamber nüüd tulebki aeg-ajalt lahti.. eriti kui mäe otsa või munakiviteel sõita. Lahendus oleks panna uus 1/3, kuid aitäh, teinekord. Aga mehaaniku sõnul (niipalju kui tast aru sain) polevat seal midagi keevitada. Ägeee lugu. Pani autol selle klambri õigele kohale tagasi ja küsis 20raha selle eest. Auto pläriseb nüüd nii nagu enne klambri lahtitulekut, pm sõita saab, aga ettevaatlikult. Saab-saab.

Sealt selle plärinaga tulema saimegi.. Ilus oli ikkagi.

Üks asi veel. Sinna autoremonti ja tagasi kõndisin täna jala, üksi, ilma lasteta, mida ei juhtu eriti tihti siin just, no ja arvake, kas ma jään oma piimariiuliga siinsetele meestele silma v mitte :) Nad isegi ei varja, et nad mulle mitte silma ei vaata.. ;) Ja jutt jääb neil ka kohe seisma, kui mõnest kambast möödun, ja siis jõllitavad koos. Peaks kirjutama pluusile, et siin sees on piim vmt. Muidugi seisneb asi selles ka, et ma olen enamikust meestest siin pikem ja siis riiul jääb neile kohe ette. Hüüavad "Guapa, guapa" (ilus, ilus) ja üks jooksis kohe tutvust tegema ja küsima, et kas ma elan nende linnaosas ja et kuidas on võimalik, et ta mind varem näinud pole. On küll, aga koos käruga..

Märtenil oli täna ekskursioon kuhugi akvaariumisse, oli tore olnud. Põhiline on, et nad käisid seal rohelise bussiga, millel olid turvavööd. Niipalju ta mulle räägibki. :)

Täna ostsin turult maasikaid- kaks kilo- kaks raha, aus kaup.

Santa Barbara

Et kõik ilusasti ära rääkida, tuleb alustada algusest. Eile tõotas tulla ilus päev- ali mäng Alicantes ja seejärel randaminek ja soovi korral mõned vaatamisväärsused lisaks.
Kogunemine hommikul tiimikate ja nende vanematega, sõit autorivina kiirteel, kes kihutas, kes mitte, esimese linnafoori taga saadi taas üheks riviks kokku, KUID siis paraku ei mahtunud kõik autod ühe fooriga üle minema ning osa rongi läks ees minema. Maha jäime meie ja veel üks auto ning paraku ei teadnud me kumbki, kuhu minema peab. Järgnes siis u 35-40 minutit linnapeal tiirutamist, kohalike käest õige suuna küsimist ja mängijate autos riietamist. : ) Mäng läks tõusude ja mõõnadega, kuid suure punnimisega meie omad siiski võitsid ja kui hästi läheb, saavad nad kolme hulka, kes edasi pääsevad. See enam ei sõltu ainult capuchinodest.
Edasi võtsime suuna randa. Päike oli kenasti välja tulnud ja juba jõudsin kahetseda, et päevitusriideid kaasa ei võtnud. Autost välja astudes aga polnudki niiväga soe ja tegelikult oli tuul suisa külm. Toimunust edasi lipates ütlen, et täna oleme nohus. Poisid ja mina, ali mitte.
Märten kiikus ja mängis kohalike lastega, meie niisama pikutasime, sõime võikusid ja muud head-paremat- ühesõnaga, oli mõnus.

Edasi otsustasime Santa Barbara kindlust vaatama minna, mis pidi olema Hispaania suurim. Asub kõrgel mäe otsas ja sõit sinna meenutas meie Alpides sõitu. Vaade oli imetabane, suurepärane, võimas ja mida kõike veel!

Olime igati rahul nii oma otsusega sinna mäe otsa ronida kui ka terve päevaga üldse, kuni juhtus mu suurim õudusunenägu- nimelt meie kullakallis saabikene otsustas oma koostöö summutiga lõpetada. Oli teine suisa pooleks läind ja tolknes vastu maad. (Pean siinkohal märkima, et enne siiasõitu sai summutist 2/3 vahetatud ja arvasin, et sellega on nüüd klaar.) Tõenäoliselt sai saatuslikuks ärasõit sealt künklikust parklast. Ja see lärm, mida üks poolik sumps teeb! Jesus! Iga viimase kui ühe inimese pilk ja kõrv oli meie poole suunatud ja siis said nad auto tagumikult välja lugeda, et oleme Eestist.. : )
See pauk võttis meid sõnatuks; ühtegi tarka mõtet ei tulnud pähe. Seisime siis seal poole mäe peal ja laiutasime käsi- lapsed autos nutmas, mis tegi olukorra veelgi hullemaks. Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Helistasin Eestisse mu automehaanikule, kes kinnitas, et võime küll sõita selle pooliku sumpsiga koju kui selle rippuva osa kuidagi maast lahti tõstame. Küsisin siis kohaliku töötaja käest, kes oli just koju asumas, et oleks mingit nööri vaja. Tema suunas mind kohe kohaliku politseiniku juurde, kes muidugi oli taaskord umbkeelne. Politsei muidugi mõista tahtis näha kõigepealt pabereid ja kindlustust ja ütles, et helistab kuhugi. Eks tüübil oli ka tööpäev just lõppemas ja nüüd siis tuli selline murepilv meie näol talle kaela..
Herr politseinik uuris mis ta uuris, aga ei suutnud midagi meile välja uurida. Pakkus ainult auto äravedu, aga tõdedes, et elame Murcias, mitte Alicantes, ei tulnud äravedu oma üüratu hinna tõttu kõne allagi. Jäime siis oma esialgse plaani- sumps auto kere külge siduda- juurde. Mõeldud-tehtud, istusin autosse, tõmbasin kõigepealt köie pingule ja siis ukse kinni ja saimegi peale kahetunnist sebimist teele. Oli ainult õige tee üles leida, kuna kiirteele minek polnud mõeldav. Keskmiseks kiiruseks kujunes meil 50km/h, kuna kõrvad ei oleks kõvemat plärinat välja kannatanud ja kiire arvutus näitas, et kahe tunniga peaks koju jõudma, kuna see carretera nacional, mille ka peale väikest otsimist üles leidsime, oli mõnevõrra pikem kui kiirtee. Igal medalil kaks poolt- tee koju oli väga huvitav ja kulges esialgu mööda mereäärt ning nägime ära paljud väikeasulad, kuhu muidu tõenäoliselt ei satuks. Kui ainult seda plärinat poleks olnud..

Ja et kus me auto nüüd on? Seisab kodu lähistel Carrefouri parklas, kus on ka mingi autotöökoda, kuhu kohe täna esimesena minna lubasin. Nüüd aga on paks peavalu ja nohu ja mõtlen, et võin ju homme ka sinna minna. Pean ainult vajaliku sõnavara endale selgeks tegema- summuti, keevitama jms. Hea, et niigi läks. : )

Tänase päeva kohta tuleks meil üks ristike kuhugi seinale teha. Nimelt kohalikud inimesed (kuid siiski mitte kõik!)olid oma pikad nahksaapad kingade vastu vahetanud. See oli nende poolt üks väga julge samm, kuna õues oli ainult 32C. Siiski-siiski, plätudega pole siin veel kedagi kohanud, seega peame veel kannatama, kui tahaksime kohalikega sama sammu käia.
Ja kui täna käisime linnas ja ikka ainult vilul pool teed, siis see 32 kraadi oli ikka kuum küll, ning ei saa mainimata jätta, et kui üks suur pilv korra päikesele ette tuli ja termomeeter korraks 28kraadi peale langes, siis panime pusad selga. Külm hakkas. Huhh.
Täna tegi ali väga ilusa mängu- oli tõenäoliselt kõige resultatiivsem (ametlikku statistikat siin kuhugi üles ei riputata), jagas sööte, skooris ja sai vaheltlõikeid. Ja ta põlv käis ainult korra klõnksti liigesest väljas :) Ning väikene nudipea mätu oli ka tubli, põrgatas vaheaegadel palli ja eriti ei roomanudki pinkide all. :)
Homme aga Alicantesse, capuchinodel taas mäng, kuid seekord hommikul ja peale seda jääme linnapeale "hängima" -ehk ilm lubab randa ka minna.
"Lint on lõppenud, keera kähku teine pool, seal on paremad laulud!" Buenas noches!

19.30?

Vaatan, et eriti tihedalt olen hakanud siin sõna võtma. Aga ei saa jätta kirjutamata ka ju.

Nt selline asjaajamine siinmaal: eile oli lastevanematekoosolek, algusega pool 8. Lippasin siis kiirsammul sinna, et mitte esimesel korral hilineda. Eks ole juba ette aimata, kuhu oma jutuga tüürin. Peale minu oli sinna selleks ajaks jõudnud veel u 8 inimest. NB, see oli kooli üldkoosolek! Uksed olid kõik suletud ja tekkis tunne, et vist oleme valesti aru saanud või on korraldajad ümber mõelnud või pole osasid (ehk meid) uuest toimumisajast teavitatud. Lõpuks siis tuli üks tädi võtmetega ja lasi meid kooli sisse. Tal ei olnud sugugi kiire, mis siis, et veerand tundi hilines. Kokku pidi toimuma 2 koosolekut, algustega 19.30 ja 20.00, sujuvalt mõeldi ümber, et teevad siis kl 2o ühe suure, kuna kõik hilinesid. Kell sai siis kaheksa ja aeg muudkui tiksus ja tiksus edasi.. viis minutit ja veel viis, kuid IKKA veel polnd ei mingit märki alustamisest. Ja kella kaheksased inimesed hakkasid ka juba vaikselt kogunema... :) Ja minu esimene koosolek lõppeski sellega, et ma ei saanudki sellest osa võtta, kuna meile pidi tulema juuksur kl 21. Koolis koosolemisele jäädes poleks ma kindasti selleks ajaks koju jõudnud, kuna see üldkoosolek oleks veninud ja veninud ja veninud- juttu jätkub neil ju lõpmatuseni. Oleks pidanud ette teadma seda..

Juuksur Clayre on ali keelekoolikaaslane; inglanna, kes on pool maailma läbi rännanud ja nüüd siin hispaania keelt omandamas, et siis Ladina-Ameerikasse vabatahtlikuks minna. Ta on väga jutukas ja kiiretempoline inimene, kes alalõpmata naerab. Teda väga hästi iseloomustav pilt:

Märten peale kooli oma auhinnapulgakommiga:

Täna aga kasutasime mätu koolisolemisaega ära ja läksime linnapeale tuulama. Käisime ära peakatedraalis, mis oli nagu tavaline katedraal ikka- suur ja võimas, kuid mis häiris, oli see, et kerjused olid kõikide sissepääsude juures end sisse seadnud. Ei-tea-mis-rahvusest ja jube nahhaalsed. Sisse minnes üks tüüp lükkas alile oma topsiga umbestäpselt 2 ribi sisse ja väljudes hakkas teine tüüp juku vankrit trepist üles vedima. Aint, et selleks lükkas ta minu lihtsalt ülbelt eemale. Ja siis tops nina alla. Raha ta ei saanud me käest, õppigu käituma.

Linn aga muutub iga päevaga aina ilusamaks.. kõikvõimalikud remondi-, koristus- ja haljastustööd, kõik kõpitsevad millegi kallal.. Ükspäev nt istusin rohelisele pingile, mis oli hiljuti värvitud, aga mitte nii hiljuti enam, kuna silt oli juba ära võetud.

Täna oli linnapeal näha juba turiste, kuid need tundusid enamuses hispaanlased olevat. Ja nad on ikka tõesti väga lühikesed! Päike paistis ja oli soesoe. Oleme juba niipalju kohastunud, et valime vilus oleva tänavapoole. ;)

Käisime ära ka aafriklaste turul.. oioi, mis padajann seal kõik oli.. :) Sinna tuleb minna suure kotitäie sularahaga, kuna minus lõi harakas välja... seal leidus igast vahvaid kulinaid, ehteid, mütse, kotte, riideid.. ja need ei olnud stiilis a la kadaka turg. :):)

Side lõpp. Ahjaa, kust saaks fooliumit? Raudselt mingi defkavärk või nii kavalalt poodi ära peidetud, et me kaks Plondi põhjamaahiiglast ei suuda seda leida. Millegi sisse peab ju aga oma bocadillosid pakkima. ;)

Mõned pildid:

Mäng.

Asjalik Märten esimesel koolipäeval, dressipäev sattus olema:)

Ja see vanglataoline ehitis ta seljataga ongi kool. Tegelikult kooli tagumine külg.

Meie siidiussikesed. Kahjuks mu seep ei tee millegipärast makrot.

Täna oli see oodatud päev, mil saime asjaga niikaugele, et Mät saab homme kooli minna. Jejejee!

Ta ise on väga ootusärev selles osas.. ta peaks juba ammu magama, aga aerutab siin ja uni kohe mitte ei tule.. Paraku on tema esimene koolipäev just see päev, mil nad dressides sinna minema peavad, seega valge pluus jääb ära seekord. Õpetaja oli tore, kahjuks nime ei suutnud meelde jätta, ja räägib vajadusel ka inglise keelt. :) Näitas meile klassiruumi ära ja seletas veidi koolikorrast jms. Eriti vahva on see, et nende klassiruumist läheb kohe uks siseõue. Tundus väga hubane ja sõbralik igatahes. Klassiruumis elab neil üks kilpkonnake ja siis üks karbitäis tõuke. Lähemal uurimisel sain teada, et tegu on siidiussidega(Bombyx mori). Saime kaasa ka paar tükki. Panime nad rõdule elama ja ma olen täielikus vaimustuses nendest. :)

Nad toituvad ainult mooruspuulehtedest ja siis millalgi nad nukkuvad(teevad endale kookoni ümber), seal nad siis magavad mingi 3 nädalat kuni neist saavad lennuvõimetud liblikad, kes munevad uued munad(emaliblikas sureb siis) , mis kooruvad 1-2 nädalaga ja siis hakkab jälle uus ring peale. Ma ei tea, kui vanad meie ussid on, ehk siis millal nad nukkuma hakkavad, aga see pidi näha olema- nad pidid asendi kuidagi fikseerima ja siis vaikselt hakkavad endale seda niiti ümber ketrama. Hiinas jm Aasias nad keedavad elusaid nukke, et saada siid kätte enne kui nad kookonist välja tulevad, kuna nad eritavad siis mingit leelist ja see hävitab siidi. Mul hakkas jube kahju kohe neist ja ma tunnen, et nad on nüüd täitsa meie vastutada. Küll algul tegi ali neid usse nähes, et mis NEED on.. ja siis veel kui ütsin, et neist tulevad liblikad... sis ta pidi peaaegu et minestama sellepeale. Mõtsime juba et poetaks nad kuhugi põõsasse.. kuid veidi uurimist ja selgus, et nad iseseisvalt looduses ei elagi, just selle tõttu, et nad ei suuda lennata. Ja seda ma ka ei tea, kas meie need kaks on emased v isased.. et kuidas need munad siis ükskord tekivad..

Igatahes siin ta on, praegu panin netist võetud pildi, homme teen meie omadest ka pilti :

Liblikana siis selline.

Ja need mooruspuud on needsamad puud, mis teedeääres täitsa paljaks ja oksatuks olid pügatud(need kes käinud, need on näinud :). Nüüd aga lehed peal ja sealt me siis neid nüüd pätsame iga päev. Milline õnn meile nüüd sülle langes, seda ei tea, aga mätule ka need ussid meeldivad ja käib neid aegajalt rõdul "tsekkamas".

Homme hommikul siis kooli kl 9ks!

Tomat v maasikas

Praegu on kevadpidude aeg. Kohe peale Semana Santat hakkab Fiesta de Primavera e kevadpidu. Netis on ilusti kava üleval ja täna rihtisimegi end ühele kontserdile minema, kuid kui uksest välja saime, leidsime end hoopis laulupeoaegses Tallinnas- kõikjal rahvariideis inimesed.. Pilt oli igatahes meeliülendav.
Järgisime massidele ja kesklinnas sattusime taaskord mingit paraadi ootama. Ära ootasime. Saime hea koha ka varakult sisse võetud, vedas meil! Veendusin taas- Murcia on tõesti väike- kohevarsti nägime Märteni treenerit Carit ja ta (ja ali) tiimikaaslast Anat, rahvariideis of course.

Märten haarati kohe sülle...

Rongkäik algas nagu jõulude ajalgi- vanade (mootor)ratastega, järgnesid hobused, orkester...

siis tulid tantsijad, kitarrimängijad, tõugud, tomat-maasikad(ei saandki aru, et kummad nad siis lõpuks olid), siis traktorite järelkärud, millel kujutletud erinevad maatöödestseenid vmt. Osadelt kärudelt visati ka maiustusi lastele (ja oma tuttavatele).

Kuid minu heameel meie hea koha üle hakkas kaduma- taaskord tungiti minu privaatruumi ja see ei ole mul mitte sugugi 3meetrit! Tulid taas mu seljataha suitsetama ja trügima, siis nügisid juku vankrit, üks avas a la mu kaenla all purgifantat.. neile kohe meeldib nii. Minu jaoks liig mis liig. Juks ka õnneks ärkas ja põhjus oli seega olemas, saime tulema. Seekord end õnneks paraadilõksu ka ei jätnud, muidu mine tea, kaua me seal passima oleks pidanud. Saime enne masse liikuma.. ühtegi kontserti meil täna kuulata ei õnnestunud, samas ei leidnud aga ma netis ühtegi vihjet selle rongkäigu kohta.. ja kl 21 ajal lasti saluuti ka. Seda küll vaid kuulsime, kuna olime toas selleks ajaks.

Täna tegin siin linnas kahte asja esimest korda – sõitsime trammiga (kuna tasuta oli- muidu on see suht mõttetu sõit, kodunt linna üks peatusevahe vaid) ja viskasin sihvkakoored maha. Jah, kuna KÕIK viskasid (ja mitte ainult koori) ja prügikastid olid kuhjaga täis. Aga pole hullu- kohe rongkäigu lõpus puhastavad tänavakoristusmasinad selle läbu ära. Töö kiire ja korralik.
Rohkem ei tulegi suur midagi meelde.

Pidumeeleolu, hea tuju, ilus ilm.. smile, you´re in Spain! :)