Kui ali alustas oma blogimist siiakolimisega, siis mis minulgi üle jääb. Palju on vahepeal juhtunud (mitte et ma üldse midagi enne blogisse kirjutanud oleksin). Kui üldse alustada 2009 aasta algusest, mil tekkis see plaan soojale maale tulla ja samas Märtenile ka õde või vend saada.... tagasivaadates tundub see unenäona- see pole ometigi ju MINU elu. :) Mitte et nüüd elul midagi viga oleks :)

Kunagi juba pea 4 aastat tagasi oli juttu meil aliga kuule kolimisest, mis sest et me siis veel kooski polnud, aga jutt oli olemas ja unistuski oli meil mõlemal olemas. Aega läks mööda ja siin me nüüd oleme.

Viimased ponnistused tööl, Märteni lasteaiast Kohilasse komandeerimine, üürilise leidmine, kolimine, pakkimine, reisimarsruudi koostamine.. see oli põnev, kuid pingeline aeg. Rasedal ju niikuinii hormoonid möllavad...

Autoreis siia oli üks suur ettevõtmine. Kaheksandal raseduskuul ei ole ettenähtud läbida autoroolis 2500km ja seda nelja päevaga. Enne autoreisi veel laevaots Tln-Hel ja 27 tundi Helsingi-Rostocki suunal, kusjuures ma ei liialda, kui ütlen, et see laev nimega Superfast oli võrdne vastane Hiiumaa praamile. Siis suure hirmuga leidsime üles varembroneeritud hotelli Rostockis, kuna meie ustav TomTom juhatas meid suhteliselt getosse. Hotell oli kardetust muidugi parem. Kokkuvõttes üldse parim hotell meie edasisel teel. Sakslased ikka söövad normaalset hommikusööki. ;)

Aga kogu see eurosõit oli huvitav ja üldsegi mitte nii väsitav kui seda alguses arvata võis. Peale 900 kilomeetrit saksa kiirteedel saime suure kismaga ka hotellitoa (Bluotell)endale võetud. Ilma hommikusöögita ja seda suht umbkeelselt itaallaselt. Hea on olla Saksamaal umbkeelne itaallane. :) Lisaks saime Genfis šveitsisõpru külastada ja enne seda ka sealsetes Alpides veidi ringi vaadata. (põhjus muidugi kiirteemaksudest kõrvalehiilimine) Ning siis juba sõit Hispaania suunas!! Veidi teedeehitust Prantsusmaal juhatas meid taaskord Alpidesse ja Tomtom polnud sellega üldse nõus, kuhu suuna võtma pidime. Veidi ilusaid vaateid ja karvaseid lehmi ning saime tagasi kiirteele, mis õhtuks juhatas meid Barcelonasse. Linnaga tutvumiseks meil aega ega mahti ega energiat polnud, kuna hommikul tuli teekonda kohe jätkata, et Ali trenni õhtul Murcias minna saaks. See muidugi unistuseks jäigi. Kõige hullem osa teekonnast algas siin Murcias, kus peale selle, et keegi inglise keelt ei räägi, oli väga hull linnaliiklus. See liiklus on hull siiamaani, aga tuleb harjuda ja juba olengi harjunud. Ja meie oma viga, et meie hispaania keelt ei oska, eks:D Seekord olime targemad- broneerisime endale hotellitoa juba Genfis olles, aga suurt kasu sellest pole, kui seda hotelli üles ei leia. Ja me polnud ainsad, kes seda otsisid. Peale kolme tiiru hullus kesklinnaliikuluses pidas meid kinni (umbkeelne) politsei. Paberid olid korras. Ja kuuldes seda hotellinime, mille bronnind olime, nad vangutasid pead ja ütsid, et se pole hotell, vaid "alberque". (mida iganes see siis tähendab). Mingi hotelli me suure ponnistusega saime, kesklinnas, parkimisega mõni kvartal eemal. Murcias ongi suurimaks probleemiks parkimine, kuna ruumi pole. Kui keegi soovib parkida, siis ta seda selleks ettenähtud kohas teha ei saa, kuna kõik kohad on hõivatud ning seepärast ta pargib sõidurajale, mis tekitab üherajalisel suunal kaose. Hotell aga oli üleelatav ja isegi wifiga all fuajees. Mis sest, et samal ajal kui sa seal netis surfad, su kõrval teised suitsu teevad. Euronormid - my ass! Järgmisel hommikul tuli Marieli tiimi manager meile appi korterit leidma. See sai leitud suhteliselt kerge vaevaga ja saime selle soovitud linnaossa. Võrreldes kesklinnaga, mis oli meie esimeseks muljeks siin linnas, on siin väga rahulik ja mõnus. Mänguväljakud ja pikad palmiavenüüd igas suunas. Ka siia on ehitusbuum omal ajal jõudnud ja nüüd ka masu. Kõikjal on väljas reklaamid odavatest uutest korteritest. Õhku ja ruumi on siin palju ja kevadel loodetavasti ka päikest. Praegu mitte niiväga.

Olen nüüdseks nädala siin elanud ja päike on väljas täpselt üle päeva. Ka temperatuur on iga päev olnud väga erinev. Kui üleeile oli väljas 6 kraadi, siis eile oli väga soe (23C) ja päikseline, kuid täna jälle pilves ja jahe. Aga kohalike inimeste riietusest küll seda välja ei loe, et vahepeal külm ja vahepeal soe on. Nad kannavad ka 23 kraadise ilma korral pakse jopesid ja salle. Meil oli küll oma lühikeste varrukatega nende kõrval veidi kummaline olla..........

Ma pole oma elusees kunagi nii tihedalt välismaal viibinud kui nüüd, teise raseduse ajal. Eks sellest tulenevalt sündis Johan arvatust ka veidi varem. Lennureisidel Alicantest läbi Londoni Tallinnasse oli päris hirm, et järsku tulevad veed ära ja pean kõige kiuste nt Londonis sünnitama. Õnneks tulid aga veed ära ööl vastu 13.novembrit ja seda rahulikult Kohilas ööund nautides. Läks küll veidi erinevalt kui plaanitud, kuid olen asjade käiguga väga rahul. Kõik see lapse sündi puudutav paberimajandus ja asjade ajamine võttis väga palju aega ja oleks olnud väga ulmeline seda teha, kui laps detsembris oleks sündinud. Kõik asjad said aetud ja reis siia võis alata. Kopeerin selle kohta väljavõtte ali blogist:

/... tallinn-london-alicante-murcia. sain esimest korda elus koos lastega reisida, lennureisida siis, ja ei saa öelda, et teist korda ootan. tallinna lennujaamas ehmatas check-ini tibi titekäru nähes ennast oimetuks ja helistas ilmselt mõnele kogenumale kolleegile. tõesti, nagu enne ei oleks näinud sellist asja. lõpuks paluti käru kilesse pakkida ja lubati turvakontrolli. mina kantseldasin mätut ja iseennast - mätu seljakott oli muidugi ääreni rauast mudelautosid täis. turvainimesed aga ütlesid, et nemad näevad seal ainult "mingit musta auku" ja vaja see tühjaks kallata (pakun, et seal oli umbes 30 autot). nii kift oli neid sinna pärast ükshaaval sisse tagasi toppida. võrreldes londoniga oli see muidugi lapsemäng..londonis tuli meil öö veeta, sest arvasime mõlemad, et saame seal pool päeva olla, ringi jalutada ja ilgelt tore saab kindlasti olema. NOT so much. londoni metroos ei ole mõeldud lapsevankritele (osades jaamades ei olnud lifti ega kaldteed - nagu mismõttes!?) ja nii tuli meil juku vankrit rahvamassis ülikitsastest treppidest ise üles tarida, mätu tuias samal ajal jumal-teab-kus. stress kasvas. jõudsime siis maa alt oma palaganiga välja ja asusime broneeritud hotelli otsima, kaarti loomulikult polnud. aga üsna lihtsalt leidsime üles. seal teatas hindust admin, et "temal" on kolm hotelli ja meie oma on "seal nurga taga". jälle õue ja edasi. seal teatas järgmine hindust admin, et loodetavasti pole see meie jaoks probleem, et tuba asub keldris! tahtsin karjuda, et "on ikka küll", aga jõudsime tuppa ja oli täitsa talutav. käisin siis mätuga tiiru linnas, et temast ja taksodest ning bussidest pilti teha ning seejärel tulid riin ja kauri kk ning tõid ülimaitsvaid roogasid. aitäh igatahes! ja meie kõrval asuvat hyde parki ega mingeid muid vaatamisväärsusi me muidugi ei näinud.järgmiseks päevaks olime ettenägelikult soetanud metroo päevapiletid ja olime kell 9 kenasti metroojaamas. meie piletid aga miskipärast väravaid ei avanud ja "metrooonu" teatas, et meie piletid hakkavad kehtima alles pool kümme (piletil olnud väike tekst "off-peak" ei tähendanud esmakordselt londonisviibijatele absoluutselt mitte midagi)! igatahes minule see london ei meeldinud, sest ilgelt tüütu oli seal oma killavooriga traavida :D. õnneks jõudsime siiski õigel ajal lennujaama.. ja kui londonisse jõudes hull passikontrolli-mutt magaval jukul mütsi peast kiskus ning peaaegu karjus: "I want to see his face!!", siis ega see lahkumine londonist parem polnud. turvaväravatest sai õnneks küll käruga läbi, kuid käru tuli juppideks võtta ja seal turvakanalist läbi lasta. no ja vööd ja kellad ja läpakas jms. ning püksid rebadel mätu hakkas turvaväravas piiksuma ja onu pidi ta läbi otsima, oh üllatust - taskus oli rauast mudelauto. ka juku otsiti läbi, ehk ikka on mõni drug meil kuskil peidus..selleks hetkeks olid närvid üsna viimase piiri peal ja kõik asjad maailmas ajasid ikka väga närvi.lend viibis mingil põhjusel (võimalik, et kogu londonit ja selle lähiümbrust katva udu tõttu, irww) ja mina läksin jälle närvi, sest buss alicantest murciasse ei käi sada korda päevas. aga jõudsime ka bussile, või noh - buss laekus kena veerandtund hiljem muidugi, olin ju tagasi hispaanias. saime kõik eraldi kohad ja 45 mintsa pärast algas reis murcia bussijaamast koju. aga siin me nüüd siis oleme :D ......./