pilte

tegemistest.

Niisiis, pole pikka aega midagi siia kirjutanud. Kuigi kõik päevad on justkui vabad, pole ikkagi seda aega ja mahti, et siia midagi üles märkida. Aeg kui selline on üleüldse kuidagi laiali hajunud, pole enam kuupäevadest aimu ega kanna kella käel. Nii et kui ma sujuvalt kellegi sünnipäeva ära "unustan", siis mitte sellepärast, et ma selle ära õige päeva ära unustasin, vaid sellepärast, et ma ei tea, mis päev parajasti käimas on. Mõte tööle naasmisest tundub väga karm.. jaiks.

Viimane sissekanne oli Alicantesse sõitmisest.. ali tiim sai napilt, kuid kindlalt pähe ja aligi sai mängida veits, aga jalg eriti palju veel ei võimalda. Sellegipoolest oli sõit sinna ja tagasi väga vahva- taas läbi mägede 120ga kiirteel.. cool! Mängudel aga käiakse omadel kaasa elamas terve suguseltsiga, emad-isad, õed-vennad, vanavanemad... võetakse piknikukorv kaasa ja elatakse kaasa ja seda väga lärmakalt stiilis "vamos chicas, vamos!" ja "rebote!" nagu tüdrukud ise ei teaks, et lauda minema peaks.:) Piknikukorvi on kaasa pakitud võileibu kohaliku jamon´iga (see toores sink, mida nad suurest kintsust kaabivad :), igast küpsiseid, soolapulki ja pirukaid ja vett. Jube kuidas nad siin ikka neid igast küpsiseid krõbistavad, poodides on piiiikad letid täis igast kuivikuid.

Üldse nad siin käivad kõikjal oma perega. Nt pole probleem ühel 18-aastasel kutil tulla tänavale oma (vana)vanematega lihtsalt jalutama. Seda Eestis eriti ette ei kujuta. Muidugi kui need kutid elavad oma vanematekodus 30.eluaastani, siis on nad 18-aastastena suisa tited- (mis siis, et vuntsid hakkavad kasvama juba 10-aastaselt. :)

Laupäeval peale ali teist mängu (mille nad võitsid, jee) oli nende võimla juurde kolinud rändlõbustuspark, millest meil muidugi pääsu polnud. Märten lustis seal mitme mehe eest. Seal olid igast batuudid ja karussellid ja autodroom (millel mätu oma nõrga närvikava tõttu nutma hakkas, kuna kõik põrkasid tema autoga kokku ja üldse ette jäid:)Üldse, mida värvilisem, vilkuvam, läikivam, kriiskavam, lärmakam, seda suurem menu kohalike laste seas. Märten oma hajameelsuse, alalhoidlikkuse ja kohatise flegmaatilisusega siiski "pisut" erineb kohalikest jõngermannidest. See aga ei takista tal nendega suhtlemast.

Eile oli Märtenil siin oma elu esimene korvpallitrenn. Ta oli 2-3aastat noorem kui teised ja ka peajagu lühem, kuid keegi ei suhtunud temasse sellepärast halvemalt, et mis sina tattnokk siin hüppad. Pärast tulid nad Märteni nime uuesti üle küsima, kuna nii keeruline nimi ju meelde ei jää. Märten üldse meelsasti jookseb teiste laste kannul ja hõigub veidraid silpe ja "mami-mami" ja naerab oma rõkkav-nakatavat naeru ehk siis suhtlemisega mehel probleemi pole. Leidis eile pargist endale sõbra Pedro, kelle vanaema aga rääkis nii jubedas pudihispaania keeles, et mul tekkis häbi tunnistada, et ma seda keelt õppinud olen. Nad lihtsalt julmalt kaotavad s-tähe sõnade lõppudest ära ja üldsegi ei arvesta sellega, et ehk välismaalane ei pruugi sellest pudistamisest aru saada. Pidi olema Murcia kohalik murre. Aga vahva tädi oli muidu. Homme ehk näeme taas teda, siis mätul jälle trenn. :P Side lõpp.