Täna said siis meist selle linna ametlikud elanikud. Tuleb välja, et koos meiega elab siin korteris veel keegi 1955.aastal sündinud Gines Conesa. Vähemalt siiamaani pole teda siin korteris kohanud. Üleüldse pole sellist nime veel kuskil kohanud- ei üürilepingul, ei elektriarvel..kõikjal erinevad nimed. Oli ta siis ehk eelmine üüriline..? ei tea. Aga mahume ilusti ära siia- meie neli ja too Gines. : )
Seal linnavalitsuse statistika-majas läks üllatavalt kiirelt, panime siis oma dokumentide numbrid koos allkirjadega sinna eelmisel nädalal lunastatud paberile... kui ametnikupreili järsku meie korteriomaniku ID-numbri ja allkirja valge kirjasurmaga üle tõmbas(!!). Oh well, niipalju siis sellest „ülivajalikust” omaniku nõusolekust.
Küll on chill olla siin ametnik. Istuvad seal reas, tööd teevad nad küll mingi oma suva järgi, astuvad laua tagant minema, räägivad mobiiliga, söövad võileibu. Tsikk rääkis meie teenindamise vahel korra a la oma kutiga ja siis pärast silitas ja muudkui uuris oma telefoni, ehk tuleb veel mõni kõne vmt. Samal ajal toksis meie andmeid arvutisse ja meie samal ajal imetlesime, et neil siin arvutid on.:) Ja suvel on nende tööaeg kl9-14 , ilma õhtuse lahtiolekuta. Vahva ju. Peale selle on seal tore rahvusvaheline kirjumirju seltskond sul ümber, kes kõik siia linna end kirjutada tahavad.. kõikidel needsamad paberid ja Iberdrola (siinne Eesti Energia) tšekid näpus, tõendamaks, et maksad üüri ja elektrit. Küll siin linnas võib olla null turisti (ega ei igatsegi neid pehmelt öeldes „pehmeid” XXL t-särkides ja liibukates kus-on-mäk-doonalds ameerika turiste), näeb siin suhteliselt kirjut seltskonda- alates hiinlastest, kes siin oma toiduärisid ajavad, siis on siin palju ladina-ameeriklasi (küll nad on ikka pisiksed!), siis näeb siin kutte, kes on näost tumedamad kui öö ja siinkohal ma ei pea silmas Eesti jaanipäeva-eelseid öid. :)Neid musti kutte näeb sageli linnapeal suurte ostukeskuste kärudega ringi vuramas, kärude sisuks on metall. Metalli hangivad nad prügikastidest. Juu on siis kuskil mõni kohalik emex, mis ära aitab elada. Siis on veel marokolasi, tuneeslasi, poolakaid, ukrainlasi, venelasi ja vähemalt üks eestlane pidi siin veel olema. Seda ütles alile tema 37-aastane keelekooliõde Mayumi, kes on Jaapanist ja on siin ama de casa ehk koduperenaine, samal ajal kui mees kuskil äri teeb. Tolle eestlase kohta peaks selguma lähiajal. Ja muide, alil pole ühtegi hiinlasest koolikaaslast, on vaid paar britti, paar kreeklast, sakslane ja Mayumi. Mõnus privaattund. Linnapeal aga saadavad meid aga sageli just nende poolakate ja ukrainlaste pilgud, vaatavad, et näe, veel kaasmaalasi..! Ja samal ajal meie vaatame.. näe, veel mingid slaavlased. Oleks mu vene keel vähe parem, läheks ausõna nendega jututama.
Aga nüüd siis ootame, millal sobiks spordi-Marcosele kooli kaema minna ja homme ootame juba oma esimesi külalisi, Pillet-Gerlit. Ja reedel tuleb Aimps ka. Muudkui ootame!
