just me and the boys

hola siit laupäevasest murciast. praegu on meil padjaklubi, mängime imagot, mutid on järvekülas ja mina siin ja meil on skype- weeeee. väga igatsen seda lõbusat kampa.. mutid, küll te tulete mulle veel siia külla! proosit! :D

Mõeldes teile. mutid!'

tulin just san javieri lennujaamast, viisime ali londoni lennukile. jõudsin ilma viperusteta tagasi, tomtom oli ustav seekord. ja oma armsat vana saabi ei jõua üldse ära tänada.. ja vägaväga tahaks jagada seda vaadet ja sellega kaasnevat emotsiooni, mis tekib murciasse sissesõidul- vallatud kurvid kolmerealisel kiirteel läbi mäeaheliku, 6% allamäge, kiirus sada ja siis tohutu tuledemeri mustade mäekontuuride vahel.. huhh, judinad tulevad seljale kui mõtlen sellele. autos ainult mina ja poisid, veidi kõhe tunne kõhus ja adrenaliin veres. olen täna ju esimest ööd oma poistega kodus mil pole kedagi trennist vm koju oodata. väikemees magab ja mät siin mängib autodega, millega siis veel, eks. :) a küll me hakkama saame ja omamoodi on päris hea..
muud ei tahtnudki täna öelda. hasta luego!

Tasuta kilekotid..!

Üleeile käisime linnas. Enne seda sai Johan oma esimese kõhult seljale pööramisega hakkama. See läks turvaliselt. Igatahes peale seda suurt sündmust läksime suht hilja õue ja puhtjuhuslikult sattusime kesklinna ja hopssassaa, toolid tänavate ääres. Rahvast oli üldse kahtlaselt palju ja vaikselt hakati end toolidele sättima. Juu sealt siis mõni paraad tulema peab, mõtlesime. Oli ju nende jõululaupäev, 5 jaanuar. Istusime seal sis mingi tund-poolteist ja jälgisime inimesi. No nad ikka on värvikad tegelased, lärmavad ja lobisevad lakkamatult. Ja jubedad tarbijad on nad ka- jube šoplemine käis, üks õnnelik sai endale nt paberisse pakitud rolleri (!). Ja siis jagati inimestele suuri kilekotte suurte reklaamidega ja inimestel olid käed õieli, et neid saada. Mõtsime, et mida helli, et miks nad kilekotte tahavad.. nagu mingi defka vmt.
Ja siis kui olime tunni jagu seda asja seal pealt vaadand, aeti meid tagatipuks oma kohtadelt ära, kuna osad inimesed olid endale piletid tänavaäärde ostnud. Irw. Aga noh, nemad istusid ja meie sis seisime ja ausaltöeldes oli juba tagument kange ja neil on jube komme suitsetada kõige kitsamas kohas ja nad üldse ei hooli, kas on läheduses lapsi, rääkimata üldse teisest inimesest.. fuhh. Aga siis tuli paraad. Oli täitsa uhke paraad igast akrobaatide ja tulevärgiga ja siis saime teada ka kilekottide saladuse- paraadilt visati inimestele igast nänni ja komme. No ja siis tahtis Johan süüa ja pidime lahkuma. Kaugele minna ei saand, kuna olime paraadilõksus, aga hullu polnd midagi. Tsillisime pingil ja Mätu kiikus ja samal ajal olime kõige selle melu keskel ja üldse oli soe ja mõnus seal. Inimestel seal linnas pole kiiret. Peale paraadi ei hakand keegi tõmblema, et kes kiiremini ja uhkema autoga koju saab..
Eile oli siis nullpäev, mil muru ka ei kasvand. Ja kuna Mät oli saand endale pisukse nohulaadse asja, sis istusime kodus ja panime lootused tänasele. Täna sadas aga terve päeva vihma ja tegime Mätuga vaid poetiiru.. vsjoo.