Oeh, kuidas ei taha siit lahkuda! Kui eelmises postituses ütlesin, et Murcia on armsaks saanud, siis tegelikult on ta veel armsamaks saanud. Väga-väga kurb ja kahju on siit linnast lahkuda, ei oskagi täpsemalt kirjutada, MIS selles nii armsaks teeb, kuid eks kõik kokku- pargid, mänguväljakud, tänavad, majad, inimesed, melu, inimesed nosimas oma võikusid lõunasöögiks, tänavabaarid, kus vanamehed istuvad ja lobisevad, lillepoes lilli kimpu sättiv müüjaproua, kes oma lillekestele nii armsasti naeratab, kauplemine kalapoes, kus osad elukad alles elavad; need parfüümipilved, mida inimesed vastu tulles mu ninna paiskavad. Kõik on rõõmsad, kõik on rahul. Ja kui on mingi probleem, siis võtame järgmise kannu õlut ja arutame asja, eks?
Iga päev olen Märtenile rääkind, täna on sul koolis viimane esmaspäev, täna on meil kõige viimasem päev ja siis varsti lahkumegi. Märten vist ei jaga veel, et me päriseltpäriselt siit ära läeme, et me ei tule enam siia võrkpallimaja juurde kossu mängima ja parditiigi juurde kiikuma. Loodan, et talle siin meeldis ja et ta ei heida seda mulle tulevikus ette, et ta oma lapsepõlve külmas ja niiskes Eestis ei veetnud- vähemalt seda aastat-poolteist, mis siin oleme.
Panen siia mõned pildid veel linnast jm.
Iga päev olen Märtenile rääkind, täna on sul koolis viimane esmaspäev, täna on meil kõige viimasem päev ja siis varsti lahkumegi. Märten vist ei jaga veel, et me päriseltpäriselt siit ära läeme, et me ei tule enam siia võrkpallimaja juurde kossu mängima ja parditiigi juurde kiikuma. Loodan, et talle siin meeldis ja et ta ei heida seda mulle tulevikus ette, et ta oma lapsepõlve külmas ja niiskes Eestis ei veetnud- vähemalt seda aastat-poolteist, mis siin oleme.
Panen siia mõned pildid veel linnast jm.
