linnukesega, kuid linnuke kirjas.

Niisiis.. täna sai siis arstil käidud.
Kliinik nagu kliinik ikka, inimesed ootejärjekorras, tited kisamas ja mammad lobisemas. Eestis oleks see aga suur privaatsuse rikkumine, kui arstiuksel oleks nimekiri tänastest patsientidest koos isikukoodidega. Aga siin vist ei sega see kedagi, sest kõik siin nii kui nii omavahel suhtlevad jne. Oli ka juksi nimi seal uksel :) Tore-olen õiges kohas. Kuid sellega toredus lõppes. Arstionu Antonio oli vanaldane mees, tõsine ja napisõnaline. Küsis, et mis lapsel viga - ütlesin, et ei midagi, et tulin läbivaatusele, mõõtma ja kaaluma. Oh mind ullikest küll! Onu tõstis esmakordselt silmad oma pabereilt ja tegi üllatunud nägu, et kust selline ufo tema õuele lendas, kes alla 4-kuuse lapsega läbivaatusele tuli. Ja siis küsisin vaktsineerimise kohta, kuid vastus oli sama- enne nelja kuud ei tehta. (huvitav, kas lapsed enne 4-kuuseks saamist peavad kohustuslikus korras ainult terved olema ja normaalselt arenema, et neid varem ei kontrollita. Või siis olen valesti asjast aru saanud, MIDA see revisión tähendab.) Siis küsis, et kas mul on mingeid haiguspabereid anda. Andsin ainult vaktsineerimispassi, milles oli ilmselgelt LIIGA VÄHE vaktsineerimisi kirjas. Onu läks kõrvalkabineti-tädiga konsulteerima. Ja mulle määratigi kohe vaktsineerimine. Lisaks onu ka mõõtis ja kaalus mu last. Kaalu sain teada, poiss on 6800gr, kuid pikkust ta mulle ei öelnud ega näidanud. Olin selleks ajaks juba väga kohmetunud ega taibanud oma puukeeles küsida ka. Onu saatis meid kõrvaltuppa tädi Pepa juurde vaktsiine saama. Tädi KA ei teinud mulle mingit allahindlust keele osas- vuristas ikka oma murcianot edasi. Muffi ka aru ei saanud. Tädi siis sellepeale aeglaselt seletas, et tulgu ma järgmine kord inimesega, kes räägib hispaania keelt, et tal vaja palju seletada. Talle vist tundus, et kui ma keelest aru ei saa, et ehk ei oska ma ka last kasvatada vmt. Rääkigu muud juttu ka a-e-g-l-a-s-e-l-t, siis saaksin temast täitsa ilusti aru, arvan. Igatahes vaktsiini sai juks oma reitesse kätte ja oligi ants. Ja et kui lapsel tekib palavik, et andku ma üks sentimeeter rohtu lapsele (!!??) Kui ma eile õhtul poleks mätule kohalikku palavikurohtu andnud, oleks ma samasuured silmad teinud kui Antonio-onu ennist, aga sel rohul oli jah selline pipetilaadne annustamisseadeldis, millel milliliitrid ja sentimeetrid peal olid. Ja et iga 6 tunni järel ikka andku rohtu. Eesti öeldakse lihtsalt, et oi, kui lapsel mingi palavik peaks tekkima, andke rohtu või tehke kompressi. Noh, ise vaadake, eks. Ei tea nüüd, kes siin linnukesega on, mina või nemad või mõlemad.
Järgmine revisión on 25 märts. Selleks ajaks olgu mul inimene kaasas või keel selge. Selgee!!
Aga peab ikka ütlema, et nad on tohutult lapsemeelsed siin. Ise saavad nad lapsi umbes 40-aastaselt; enne seda on nad ise alles lapsed. Ja lapsed lapsi ei saa. Ja lapsega tulevad arsti juurde ka terve suguvõsaga. Ühel lapsel oli täna kaasas ema-isa ja vanaisa. Normaalne, eks? :D Ja nt ali tiimi manager Carles on 27-ne ja JUBE VARAKULT isaks saamas.. mis nüüd saab :P
Antonio-onu küsis veel, et kas laps peale piima ka midagi saab. Ütlesin, et D-vitamiini. Küsis siis sellepeale, et KES talle seda annab. Ütlesin, et ISE annan- jälle olid onu silmad lausa peast välja kukkumas selle peale. Ma ei tea, mida siin antakse või et KES annab. Enivei. Tehtud sai ja vaktsiin ka reites. Adiós!
PS Janika, aitäh maitsev pakk on käes!!! :P

orast ..

Täna oli üks tore päev. Olen seda pikalt edasi lükanud ja oodanud ma-ei-tea-mida - et keegi minu eest Jukuga arstile läheks. Asi polegi mitte arstile minekus, vaid selle õige koha leidmises. Kuna nüüd saab juksil 3 kuud täis, tuleks kolmas hepatiidi süst teha. No ja kaaluda ja mõõta. Ja see ora on mul tükk aega tagumikus pesitsenud. Nõndaks- läksime linnapeale otsinguile. Oi kui raske on niimoodi minna, kui pole ei mingit staatust siin linnas ega riigis. Läksime haiglasse, kuhu ali tiimikad olid soovitanud minna. Seal pediaatriat eraldi pole. Ikka haigla mis haigla. Tädi mitu korda küsis üle, et ega me esmaabisse minna ei taha. Ütlesin, et ei taha, et laps pole haige. Tädi siis juhatas ühte linnaossa, et sealses kliinikus on lastearstid. Aadressi ta ei teadnud. Järgmiseks läksime seal linnaosas politseijaoskonda, noh, et nemad vast ikka teavad, kus ja mis on. Uksel oli veel silt, et AMIGOS PARA SIEMPRE (sõbrad igaveseks). See kummutas kõik mu kahtlused ja kõhklused just nende poole pöördumise osas. Taaskord oli tegu umbkeelse politseinikuga, kes ei teadnud ei ööd ega mütsi. Ehk ei saanud ta arugi, et mis lapsega ja miks ma lastearsti otsin. Midagi nad jahusid, et enam päeval ei saa ma kuhugi, et homme hommikul ma mingu kuhugi. Kuhu, seda aru ei saanud. Ja nähes, et ma aru ei saanud ta tugevast kohalikust pudikeelest, ta EI suvatsenud ka teist korda mulle aeglasemalt ja selgemalt selgitada oma juttu. Seega tänasin eimillegi eest ja tulime tulema.
Edasi ei teadnud me midagi, et kuhu minna v mida teha. Kõmpisime siis kodupoole, kui äkki nägime veel üht kliinikut, et ehk nemad teavad miskit. Kliinik oli väljastpoolt nagu kliinik, aga sees oli nagu tüüpiline kontor. Ei teagi, mis asutus see kokkuvõttes oli. Minu küsimuse peale, et kas nad inglise keelt ehk oskavad, ainult ohkas "uhfff!" ja ma olin taaskord sunnitud oma puuhispaania keeles selgitama, et otsin üht kliinikut, kuhu oma tervet imikut näitama minna. (pime kana EI leia siin linnas tera ehk siis inglise keele oskajat ei kohanud täna) Taaskord tuli küsimus, et kas mul on ehk erakorralist vaja. Ei ole, lihtsalt kontrollvisiiti tahaks. Siis tädi talutas mind õue ja näitas suuna kätte. Umbes 200m eemal oli see õige kliinik, mida otsisime. Seal sain peale pikka usutlemist, et mida ma siin linnas ikka teen, ja mis on mu aadress jms, Jukule homseks arstiaja. Eks siis näis, kuidas homme kulgeb. Homseni.