orast ..

Täna oli üks tore päev. Olen seda pikalt edasi lükanud ja oodanud ma-ei-tea-mida - et keegi minu eest Jukuga arstile läheks. Asi polegi mitte arstile minekus, vaid selle õige koha leidmises. Kuna nüüd saab juksil 3 kuud täis, tuleks kolmas hepatiidi süst teha. No ja kaaluda ja mõõta. Ja see ora on mul tükk aega tagumikus pesitsenud. Nõndaks- läksime linnapeale otsinguile. Oi kui raske on niimoodi minna, kui pole ei mingit staatust siin linnas ega riigis. Läksime haiglasse, kuhu ali tiimikad olid soovitanud minna. Seal pediaatriat eraldi pole. Ikka haigla mis haigla. Tädi mitu korda küsis üle, et ega me esmaabisse minna ei taha. Ütlesin, et ei taha, et laps pole haige. Tädi siis juhatas ühte linnaossa, et sealses kliinikus on lastearstid. Aadressi ta ei teadnud. Järgmiseks läksime seal linnaosas politseijaoskonda, noh, et nemad vast ikka teavad, kus ja mis on. Uksel oli veel silt, et AMIGOS PARA SIEMPRE (sõbrad igaveseks). See kummutas kõik mu kahtlused ja kõhklused just nende poole pöördumise osas. Taaskord oli tegu umbkeelse politseinikuga, kes ei teadnud ei ööd ega mütsi. Ehk ei saanud ta arugi, et mis lapsega ja miks ma lastearsti otsin. Midagi nad jahusid, et enam päeval ei saa ma kuhugi, et homme hommikul ma mingu kuhugi. Kuhu, seda aru ei saanud. Ja nähes, et ma aru ei saanud ta tugevast kohalikust pudikeelest, ta EI suvatsenud ka teist korda mulle aeglasemalt ja selgemalt selgitada oma juttu. Seega tänasin eimillegi eest ja tulime tulema.
Edasi ei teadnud me midagi, et kuhu minna v mida teha. Kõmpisime siis kodupoole, kui äkki nägime veel üht kliinikut, et ehk nemad teavad miskit. Kliinik oli väljastpoolt nagu kliinik, aga sees oli nagu tüüpiline kontor. Ei teagi, mis asutus see kokkuvõttes oli. Minu küsimuse peale, et kas nad inglise keelt ehk oskavad, ainult ohkas "uhfff!" ja ma olin taaskord sunnitud oma puuhispaania keeles selgitama, et otsin üht kliinikut, kuhu oma tervet imikut näitama minna. (pime kana EI leia siin linnas tera ehk siis inglise keele oskajat ei kohanud täna) Taaskord tuli küsimus, et kas mul on ehk erakorralist vaja. Ei ole, lihtsalt kontrollvisiiti tahaks. Siis tädi talutas mind õue ja näitas suuna kätte. Umbes 200m eemal oli see õige kliinik, mida otsisime. Seal sain peale pikka usutlemist, et mida ma siin linnas ikka teen, ja mis on mu aadress jms, Jukule homseks arstiaja. Eks siis näis, kuidas homme kulgeb. Homseni.