Täna oli see oodatud päev, mil saime asjaga niikaugele, et Mät saab homme kooli minna. Jejejee!

Ta ise on väga ootusärev selles osas.. ta peaks juba ammu magama, aga aerutab siin ja uni kohe mitte ei tule.. Paraku on tema esimene koolipäev just see päev, mil nad dressides sinna minema peavad, seega valge pluus jääb ära seekord. Õpetaja oli tore, kahjuks nime ei suutnud meelde jätta, ja räägib vajadusel ka inglise keelt. :) Näitas meile klassiruumi ära ja seletas veidi koolikorrast jms. Eriti vahva on see, et nende klassiruumist läheb kohe uks siseõue. Tundus väga hubane ja sõbralik igatahes. Klassiruumis elab neil üks kilpkonnake ja siis üks karbitäis tõuke. Lähemal uurimisel sain teada, et tegu on siidiussidega(Bombyx mori). Saime kaasa ka paar tükki. Panime nad rõdule elama ja ma olen täielikus vaimustuses nendest. :)

Nad toituvad ainult mooruspuulehtedest ja siis millalgi nad nukkuvad(teevad endale kookoni ümber), seal nad siis magavad mingi 3 nädalat kuni neist saavad lennuvõimetud liblikad, kes munevad uued munad(emaliblikas sureb siis) , mis kooruvad 1-2 nädalaga ja siis hakkab jälle uus ring peale. Ma ei tea, kui vanad meie ussid on, ehk siis millal nad nukkuma hakkavad, aga see pidi näha olema- nad pidid asendi kuidagi fikseerima ja siis vaikselt hakkavad endale seda niiti ümber ketrama. Hiinas jm Aasias nad keedavad elusaid nukke, et saada siid kätte enne kui nad kookonist välja tulevad, kuna nad eritavad siis mingit leelist ja see hävitab siidi. Mul hakkas jube kahju kohe neist ja ma tunnen, et nad on nüüd täitsa meie vastutada. Küll algul tegi ali neid usse nähes, et mis NEED on.. ja siis veel kui ütsin, et neist tulevad liblikad... sis ta pidi peaaegu et minestama sellepeale. Mõtsime juba et poetaks nad kuhugi põõsasse.. kuid veidi uurimist ja selgus, et nad iseseisvalt looduses ei elagi, just selle tõttu, et nad ei suuda lennata. Ja seda ma ka ei tea, kas meie need kaks on emased v isased.. et kuidas need munad siis ükskord tekivad..

Igatahes siin ta on, praegu panin netist võetud pildi, homme teen meie omadest ka pilti :

Liblikana siis selline.

Ja need mooruspuud on needsamad puud, mis teedeääres täitsa paljaks ja oksatuks olid pügatud(need kes käinud, need on näinud :). Nüüd aga lehed peal ja sealt me siis neid nüüd pätsame iga päev. Milline õnn meile nüüd sülle langes, seda ei tea, aga mätule ka need ussid meeldivad ja käib neid aegajalt rõdul "tsekkamas".

Homme hommikul siis kooli kl 9ks!