Et kõik ilusasti ära rääkida, tuleb alustada algusest. Eile tõotas tulla ilus päev- ali mäng Alicantes ja seejärel randaminek ja soovi korral mõned vaatamisväärsused lisaks.
Kogunemine hommikul tiimikate ja nende vanematega, sõit autorivina kiirteel, kes kihutas, kes mitte, esimese linnafoori taga saadi taas üheks riviks kokku, KUID siis paraku ei mahtunud kõik autod ühe fooriga üle minema ning osa rongi läks ees minema. Maha jäime meie ja veel üks auto ning paraku ei teadnud me kumbki, kuhu minema peab. Järgnes siis u 35-40 minutit linnapeal tiirutamist, kohalike käest õige suuna küsimist ja mängijate autos riietamist. : ) Mäng läks tõusude ja mõõnadega, kuid suure punnimisega meie omad siiski võitsid ja kui hästi läheb, saavad nad kolme hulka, kes edasi pääsevad. See enam ei sõltu ainult capuchinodest.
Edasi võtsime suuna randa. Päike oli kenasti välja tulnud ja juba jõudsin kahetseda, et päevitusriideid kaasa ei võtnud. Autost välja astudes aga polnudki niiväga soe ja tegelikult oli tuul suisa külm. Toimunust edasi lipates ütlen, et täna oleme nohus. Poisid ja mina, ali mitte.
Märten kiikus ja mängis kohalike lastega, meie niisama pikutasime, sõime võikusid ja muud head-paremat- ühesõnaga, oli mõnus.
Edasi otsustasime Santa Barbara kindlust vaatama minna, mis pidi olema Hispaania suurim. Asub kõrgel mäe otsas ja sõit sinna meenutas meie Alpides sõitu. Vaade oli imetabane, suurepärane, võimas ja mida kõike veel!
Kogunemine hommikul tiimikate ja nende vanematega, sõit autorivina kiirteel, kes kihutas, kes mitte, esimese linnafoori taga saadi taas üheks riviks kokku, KUID siis paraku ei mahtunud kõik autod ühe fooriga üle minema ning osa rongi läks ees minema. Maha jäime meie ja veel üks auto ning paraku ei teadnud me kumbki, kuhu minema peab. Järgnes siis u 35-40 minutit linnapeal tiirutamist, kohalike käest õige suuna küsimist ja mängijate autos riietamist. : ) Mäng läks tõusude ja mõõnadega, kuid suure punnimisega meie omad siiski võitsid ja kui hästi läheb, saavad nad kolme hulka, kes edasi pääsevad. See enam ei sõltu ainult capuchinodest.
Edasi võtsime suuna randa. Päike oli kenasti välja tulnud ja juba jõudsin kahetseda, et päevitusriideid kaasa ei võtnud. Autost välja astudes aga polnudki niiväga soe ja tegelikult oli tuul suisa külm. Toimunust edasi lipates ütlen, et täna oleme nohus. Poisid ja mina, ali mitte.
Märten kiikus ja mängis kohalike lastega, meie niisama pikutasime, sõime võikusid ja muud head-paremat- ühesõnaga, oli mõnus.
Edasi otsustasime Santa Barbara kindlust vaatama minna, mis pidi olema Hispaania suurim. Asub kõrgel mäe otsas ja sõit sinna meenutas meie Alpides sõitu. Vaade oli imetabane, suurepärane, võimas ja mida kõike veel!
Olime igati rahul nii oma otsusega sinna mäe otsa ronida kui ka terve päevaga üldse, kuni juhtus mu suurim õudusunenägu- nimelt meie kullakallis saabikene otsustas oma koostöö summutiga lõpetada. Oli teine suisa pooleks läind ja tolknes vastu maad. (Pean siinkohal märkima, et enne siiasõitu sai summutist 2/3 vahetatud ja arvasin, et sellega on nüüd klaar.) Tõenäoliselt sai saatuslikuks ärasõit sealt künklikust parklast. Ja see lärm, mida üks poolik sumps teeb! Jesus! Iga viimase kui ühe inimese pilk ja kõrv oli meie poole suunatud ja siis said nad auto tagumikult välja lugeda, et oleme Eestist.. : )See pauk võttis meid sõnatuks; ühtegi tarka mõtet ei tulnud pähe. Seisime siis seal poole mäe peal ja laiutasime käsi- lapsed autos nutmas, mis tegi olukorra veelgi hullemaks. Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Helistasin Eestisse mu automehaanikule, kes kinnitas, et võime küll sõita selle pooliku sumpsiga koju kui selle rippuva osa kuidagi maast lahti tõstame. Küsisin siis kohaliku töötaja käest, kes oli just koju asumas, et oleks mingit nööri vaja. Tema suunas mind kohe kohaliku politseiniku juurde, kes muidugi oli taaskord umbkeelne. Politsei muidugi mõista tahtis näha kõigepealt pabereid ja kindlustust ja ütles, et helistab kuhugi. Eks tüübil oli ka tööpäev just lõppemas ja nüüd siis tuli selline murepilv meie näol talle kaela..
Herr politseinik uuris mis ta uuris, aga ei suutnud midagi meile välja uurida. Pakkus ainult auto äravedu, aga tõdedes, et elame Murcias, mitte Alicantes, ei tulnud äravedu oma üüratu hinna tõttu kõne allagi. Jäime siis oma esialgse plaani- sumps auto kere külge siduda- juurde. Mõeldud-tehtud, istusin autosse, tõmbasin kõigepealt köie pingule ja siis ukse kinni ja saimegi peale kahetunnist sebimist teele. Oli ainult õige tee üles leida, kuna kiirteele minek polnud mõeldav. Keskmiseks kiiruseks kujunes meil 50km/h, kuna kõrvad ei oleks kõvemat plärinat välja kannatanud ja kiire arvutus näitas, et kahe tunniga peaks koju jõudma, kuna see carretera nacional, mille ka peale väikest otsimist üles leidsime, oli mõnevõrra pikem kui kiirtee. Igal medalil kaks poolt- tee koju oli väga huvitav ja kulges esialgu mööda mereäärt ning nägime ära paljud väikeasulad, kuhu muidu tõenäoliselt ei satuks. Kui ainult seda plärinat poleks olnud..
Ja et kus me auto nüüd on? Seisab kodu lähistel Carrefouri parklas, kus on ka mingi autotöökoda, kuhu kohe täna esimesena minna lubasin. Nüüd aga on paks peavalu ja nohu ja mõtlen, et võin ju homme ka sinna minna. Pean ainult vajaliku sõnavara endale selgeks tegema- summuti, keevitama jms. Hea, et niigi läks. : )
No comments:
Post a Comment